II Eesti Koduomanike Kongress.
Pühapäeval, 15. jaanuaril kl 14-17
Nokia Kontserdimajas
"Energiasääst kodudes ja kasvavad eluasemekulud"
29 January 2012
II Eesti Koduomanike Kongress
24 November 2011
Ühistransport
Sõitsin üle pika aja trammiga. Vastik oli.
Aga kohe tekkis ka idee mille teostasin.
Libedad käsipuud, raipehais ning paljude teiste lõhnade kokteil. Istuda ei taha sest kes teab mida sinna tehtud on. Äkki on isegi märg ning seda mitte vihmaveest vaid puhtakujulisest uriinist.
Aga kohe tekkis ka idee mille teostasin.
Libedad käsipuud, raipehais ning paljude teiste lõhnade kokteil. Istuda ei taha sest kes teab mida sinna tehtud on. Äkki on isegi märg ning seda mitte vihmaveest vaid puhtakujulisest uriinist.
22 October 2011
10 October 2011
30 September 2011
Lugu
Üks eriliselt liigutav lugu. Video, esitab pildis loole ülimalt mõjusa tunnetuse. Lisades sellele videole selle loo on saadud kombinatsioon võrratu ning meelierutav.
Vaatamata selle video kriitilisele ja vatuolulisele alatoonile on see siiski positiivne, et rõve kurjus hävitatakse ja õiglus läbi maagilise omakohtu jalule seatakse.
Vaatamata selle video kriitilisele ja vatuolulisele alatoonile on see siiski positiivne, et rõve kurjus hävitatakse ja õiglus läbi maagilise omakohtu jalule seatakse.
12 January 2011
Mida?!
Mina lippasin aga sõiduteele ja kalpsason need närve kõditavad meetrikesed ära.
Edasi jalutades mõtlisen, et huvitav mis sellel inimesel küll arus oli kui ta otsustas kodanikud sõiduteele suunata. Aga siis arvasin ehk see on ajutine ja oht katuselt likvideeritakse päeva jooksul aeg oli ikkagi varajne ju ja puha. Kuid võta näpust. Õhtal tagasi koju liikudes olid need samad totakad lindid ees ja seda puhku oli liiklus sõiduteel tihedam seega ei saanud seda kasutada vaid pidi üle lindi ronima.
Kahtlane kant see Kadriorg meil.
06 January 2011
02 January 2011
Šveitsi Valge Lambakoer
Tõu ajalugu
Valge Lambakoer tunnustati FCI poolt 2002 aastal kui Valge ŠSveitsi Lambakoer. Varasematel aegadel tunti seda tõugu kui Valge Saksa Lambakoer, Ameerika-Kanada Valge Lambakoer või lihtsalt Valge Lambakoer. Valge Lambakoera ajalugu on tihedalt seotud Saksa Lambakoera ajalooga. Kapten Max E. Von Stephanitz (1864-1936), kes soovis korrata Colliede edulugu ja luua uus superkoer, mis tal ka õnnestus ja on täna tuntud Saksa Lambakoera nime all, leidis sobiva Saksa Lambakoera prototüübi 1899 aasta aprillikuu näitusel Karlsruhes. Koer oli Hektor Linksrheim, kes hiljem nimetati ümber „Horan Von Grafrath-iks“, sündinud 1 jaanuaril 1895 ja kasvatatud Friedrich Sparwasseri poolt. 1899 aasta 22 aprillil asutas Max E. Von Stephanitz Saksa Lambakoerte Ühingu (SV) ja Horan Von Grafrath’ile kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1. Horan Von Grafrath’ist sai Verein für Deutsche Schäferhundes registreeritud esimene Saksa Lambakoer. Tol ajajärgul ei olnud Saksa Lambakoer selline nagu teda täna tuntakse. Koerte välimus erines nii kasvu, iseloomu kui ka karvastiku poolest. Karvastik varieerus pikast lühikeseni ja värvused olid valge, valge laikudega, pruun, must, sinine, sonaarne, must, punane jne. Hektori vanaisa oli valge koer Greif sündinud 1878 aastal, kelle omanikuks oli Baron Von Knigge. Greif oli esimene näitustel välja toodud valge lambakoer 1882 ja 1887 aastal Hannoveris. Greifi ja kasvataja Friedrich Sparwasserile kuulunud hundivärvusega emase koera Lotte ühendusest sündis Horani ema Lene. Lene värvuse kohta ei ole kahjuks andmed säilinud kuid teada on, et Lene ja Kastori järeltulijaks sai eelpool mainitud kõikide Saksa Lambakoerte esi-isa Horan Von Grafrath, kes kandis edasi Greifilt päritud valge värvuse geeni. Horani vend, kuulus tsempion von Schwaben jätkas valge geeni edasikandmist ja üks tema järeltulijatest, Berno v.d. Seewiese, sündinud 1913 aastal oli esimene Saksamaa Saksa Lambakoerte Ühingus registreeritud valge Saksalambakoer.
Ann Tracy, kes importis Saksamaalt parimaid näitusekoeri USA-sse, kennelis hakkasid koheselt ilmuma ka valged kutsikad. Nii sattus Valge Lambakoer Ameerika Ühendriikidesse. 1917 aastal registreeriti USA-s esimene Valge Saksalambakoer. 1920 aastal importis H.N.Hancett Saksamaal kasvatatud Valge Saksalambakoera Minnesotasse. Mõningates varasemate aegade parimate Saksamaa liinide nagu näiteks Oeringen, The Strong Heart, Rin-Tin-Tin ja Long Worth pesakondades sündis tihtipeale valgeid kutsikaid.
1930 aastatel pärast Max E. Von Stephanitz-i surma hakati Saksamaal valget värvust pidama negatiivseks ilminguks, mis tugevnes veelgi Hitleri võimuletulekuga kuni 1933 aastal valge värvus lõplikult Saksa Lambakoera tõustandardis dikvalifitseerivaks tunnistati. 60-ndate aastate lõpuks olid Valged Lambakoerad Euroopast peaaegu kadunud. Valge karvastikuga sündinud kutsikad ja nende ilmaletulekuga seotud andmed hävitati. Saksa Lambakoera kasvatajate jaoks oli häbiasi kui pesakonnas sündis valge kutsikas. Veel tänapäevalgi juhtub, et Saksamaal vanimate Saksa Lambakoera kasvatajate juures sünnib pesakonda valge kutsikas. Kuid need pannakse kõrvale kohe pärast sündimist ja neist ei räägita.
Tõusiseste geneetiliste probleemide tekkimises nagu näiteks koerte karvastiku värvi tuhmumises ja pigmendi vähenemises süüdistati valge värvusega koeri. Kuid hoolimata valge geeni peaaegu, et elimineerimisest jätkus Saksa Lambakoerte karvastiku helenemine ja tuhmumine. Tänaseks on selgeks tehtud, et mitte valge geen ei olnud süüdi Saksa Lambakoera karvastiku „tuhmumises“ vaid halb aretustegevus. Valge Lambakoer ei ole albiino, neil on väga hea pigment (tumedad silmad, must nina, tume kurgulagi jne). Valge geen on Saksa Lambakoerale samamoodi kaasa antud nagu pikka karva edasi kandev geen.
Ameerika Ühendriikides ja Kanadas aga jätkati Valge Lambakoera kasvatamist. Valge Lambakoera säilimise eest peamegi tänama Ameerika Ühendriike ja Kanadat, kes Valge Lambakoera hävitamisega kaasa ei läinud vaid teda säilitasid.
1970-ndatel aastatel toodi Valged Lambakoerad uuesti Euroopasse – Taani ja ŠSveitsi olid esimesed riigid kes Valget Lambakoera Ameerikast Importima hakkasid. Nüüdseks on Euroopas Valgeid Lambakoeri juba mitmeid tuhandeid ja aastal 2002 tunnustati FCI poolt (number 347) tõug valge Šveitsi lambakoer.
Nende aastate jooksul, mil Saksa Lambakoeri ja Valget Lambakoera eraldi aretati on tõugude välimus muutunud üksteisest erinevaks. Valge Lambakoer meenutab rohkem Saksa Lambakoera mõnikümmend aastat tagasi mitte tänapäevast tüüpi Saksa Lambakoera. Valget Lambakoera on nii pikakarvalist kui lühikarvalist. Oma iseloomult on Valge Lambakoer pehmem ja ei ole nii agressiivne kui tänapäeva näituseliini Saksa Lambakoerad kuid vajaduse korral kaitseb ta oma omanikku. Valge Lambakoer on taibukas ja kiire õppija, võõraste vastu on Valge Lambakoer umbusklik. Valge Sveitsi Lambakoer on töötav seltsikoer, sõbralik laste vastu, valvas ja tähelepanelik valvekoer. Väga palju kasutatakse Valget Lambakoera pimedate juhtkoerana ja teraapiakoerana. Oma iseloomu tõttu sobib ta selleks ideaalselt. Samas on Valget Lambakoera võimalik leida päästeüksustest, politseist, teda on kasutatud sõjas, palju on Valgeid Lambakoeri IPO3 ja SchH3 tiitlitega jms. Valgete Lambakoerte seas on palju filmistaare, agility ja flyballi koeri ja neid on kasutatud isegi kelgukoertena. Kus iganes Valge Lambakoer ka kasutusele ei võeta ta saab igal pool hästi hakkama.
lemmik.ee
(Originaal artikkel: http://www.lemmik.ee/index.php?02871&kid=279)
Antud pildid on tehtud pikakarvalisest paksmaost :P
Selline kõige suurem ja karvasem sõber. Rohkem pilte on võimalik vaadata klikates ülemisele pildile mis viib Teid flickr.com lehele.
Talle meelidib jubedalt lumi. Lume sees hullamine on tema üks lemmik tegevusi. Teda on nii naljakas jälgida kui ta pea lume all miskit otsib.
Käitub nagu vallatu laps ja teeb parajalt palju pättusi aga see on mõistetav kuna kutsa pole 6kuunegi veel. Üritab väikestelt lastelt head ja paremat käest napsata ja meeletult mängu himuline. Pidevalt torgib vanemat koera, et mängida saaks aga vana võtab harva vedu.
Hääl on juba tugev ja karm.
Tüübile meeldib jubedalt voodis lebotada, nagu seda ülemiselt pildilt näha võib :)
Valge Lambakoer tunnustati FCI poolt 2002 aastal kui Valge ŠSveitsi Lambakoer. Varasematel aegadel tunti seda tõugu kui Valge Saksa Lambakoer, Ameerika-Kanada Valge Lambakoer või lihtsalt Valge Lambakoer. Valge Lambakoera ajalugu on tihedalt seotud Saksa Lambakoera ajalooga. Kapten Max E. Von Stephanitz (1864-1936), kes soovis korrata Colliede edulugu ja luua uus superkoer, mis tal ka õnnestus ja on täna tuntud Saksa Lambakoera nime all, leidis sobiva Saksa Lambakoera prototüübi 1899 aasta aprillikuu näitusel Karlsruhes. Koer oli Hektor Linksrheim, kes hiljem nimetati ümber „Horan Von Grafrath-iks“, sündinud 1 jaanuaril 1895 ja kasvatatud Friedrich Sparwasseri poolt. 1899 aasta 22 aprillil asutas Max E. Von Stephanitz Saksa Lambakoerte Ühingu (SV) ja Horan Von Grafrath’ile kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1. Horan Von Grafrath’ist sai Verein für Deutsche Schäferhundes registreeritud esimene Saksa Lambakoer. Tol ajajärgul ei olnud Saksa Lambakoer selline nagu teda täna tuntakse. Koerte välimus erines nii kasvu, iseloomu kui ka karvastiku poolest. Karvastik varieerus pikast lühikeseni ja värvused olid valge, valge laikudega, pruun, must, sinine, sonaarne, must, punane jne. Hektori vanaisa oli valge koer Greif sündinud 1878 aastal, kelle omanikuks oli Baron Von Knigge. Greif oli esimene näitustel välja toodud valge lambakoer 1882 ja 1887 aastal Hannoveris. Greifi ja kasvataja Friedrich Sparwasserile kuulunud hundivärvusega emase koera Lotte ühendusest sündis Horani ema Lene. Lene värvuse kohta ei ole kahjuks andmed säilinud kuid teada on, et Lene ja Kastori järeltulijaks sai eelpool mainitud kõikide Saksa Lambakoerte esi-isa Horan Von Grafrath, kes kandis edasi Greifilt päritud valge värvuse geeni. Horani vend, kuulus tsempion von Schwaben jätkas valge geeni edasikandmist ja üks tema järeltulijatest, Berno v.d. Seewiese, sündinud 1913 aastal oli esimene Saksamaa Saksa Lambakoerte Ühingus registreeritud valge Saksalambakoer.
Ann Tracy, kes importis Saksamaalt parimaid näitusekoeri USA-sse, kennelis hakkasid koheselt ilmuma ka valged kutsikad. Nii sattus Valge Lambakoer Ameerika Ühendriikidesse. 1917 aastal registreeriti USA-s esimene Valge Saksalambakoer. 1920 aastal importis H.N.Hancett Saksamaal kasvatatud Valge Saksalambakoera Minnesotasse. Mõningates varasemate aegade parimate Saksamaa liinide nagu näiteks Oeringen, The Strong Heart, Rin-Tin-Tin ja Long Worth pesakondades sündis tihtipeale valgeid kutsikaid.
1930 aastatel pärast Max E. Von Stephanitz-i surma hakati Saksamaal valget värvust pidama negatiivseks ilminguks, mis tugevnes veelgi Hitleri võimuletulekuga kuni 1933 aastal valge värvus lõplikult Saksa Lambakoera tõustandardis dikvalifitseerivaks tunnistati. 60-ndate aastate lõpuks olid Valged Lambakoerad Euroopast peaaegu kadunud. Valge karvastikuga sündinud kutsikad ja nende ilmaletulekuga seotud andmed hävitati. Saksa Lambakoera kasvatajate jaoks oli häbiasi kui pesakonnas sündis valge kutsikas. Veel tänapäevalgi juhtub, et Saksamaal vanimate Saksa Lambakoera kasvatajate juures sünnib pesakonda valge kutsikas. Kuid need pannakse kõrvale kohe pärast sündimist ja neist ei räägita.
Tõusiseste geneetiliste probleemide tekkimises nagu näiteks koerte karvastiku värvi tuhmumises ja pigmendi vähenemises süüdistati valge värvusega koeri. Kuid hoolimata valge geeni peaaegu, et elimineerimisest jätkus Saksa Lambakoerte karvastiku helenemine ja tuhmumine. Tänaseks on selgeks tehtud, et mitte valge geen ei olnud süüdi Saksa Lambakoera karvastiku „tuhmumises“ vaid halb aretustegevus. Valge Lambakoer ei ole albiino, neil on väga hea pigment (tumedad silmad, must nina, tume kurgulagi jne). Valge geen on Saksa Lambakoerale samamoodi kaasa antud nagu pikka karva edasi kandev geen.
Ameerika Ühendriikides ja Kanadas aga jätkati Valge Lambakoera kasvatamist. Valge Lambakoera säilimise eest peamegi tänama Ameerika Ühendriike ja Kanadat, kes Valge Lambakoera hävitamisega kaasa ei läinud vaid teda säilitasid.
1970-ndatel aastatel toodi Valged Lambakoerad uuesti Euroopasse – Taani ja ŠSveitsi olid esimesed riigid kes Valget Lambakoera Ameerikast Importima hakkasid. Nüüdseks on Euroopas Valgeid Lambakoeri juba mitmeid tuhandeid ja aastal 2002 tunnustati FCI poolt (number 347) tõug valge Šveitsi lambakoer.
Nende aastate jooksul, mil Saksa Lambakoeri ja Valget Lambakoera eraldi aretati on tõugude välimus muutunud üksteisest erinevaks. Valge Lambakoer meenutab rohkem Saksa Lambakoera mõnikümmend aastat tagasi mitte tänapäevast tüüpi Saksa Lambakoera. Valget Lambakoera on nii pikakarvalist kui lühikarvalist. Oma iseloomult on Valge Lambakoer pehmem ja ei ole nii agressiivne kui tänapäeva näituseliini Saksa Lambakoerad kuid vajaduse korral kaitseb ta oma omanikku. Valge Lambakoer on taibukas ja kiire õppija, võõraste vastu on Valge Lambakoer umbusklik. Valge Sveitsi Lambakoer on töötav seltsikoer, sõbralik laste vastu, valvas ja tähelepanelik valvekoer. Väga palju kasutatakse Valget Lambakoera pimedate juhtkoerana ja teraapiakoerana. Oma iseloomu tõttu sobib ta selleks ideaalselt. Samas on Valget Lambakoera võimalik leida päästeüksustest, politseist, teda on kasutatud sõjas, palju on Valgeid Lambakoeri IPO3 ja SchH3 tiitlitega jms. Valgete Lambakoerte seas on palju filmistaare, agility ja flyballi koeri ja neid on kasutatud isegi kelgukoertena. Kus iganes Valge Lambakoer ka kasutusele ei võeta ta saab igal pool hästi hakkama.
lemmik.ee
(Originaal artikkel: http://www.lemmik.ee/index.php?02871&kid=279)
Antud pildid on tehtud pikakarvalisest paksmaost :P
Selline kõige suurem ja karvasem sõber. Rohkem pilte on võimalik vaadata klikates ülemisele pildile mis viib Teid flickr.com lehele.
Talle meelidib jubedalt lumi. Lume sees hullamine on tema üks lemmik tegevusi. Teda on nii naljakas jälgida kui ta pea lume all miskit otsib.
Käitub nagu vallatu laps ja teeb parajalt palju pättusi aga see on mõistetav kuna kutsa pole 6kuunegi veel. Üritab väikestelt lastelt head ja paremat käest napsata ja meeletult mängu himuline. Pidevalt torgib vanemat koera, et mängida saaks aga vana võtab harva vedu.
Hääl on juba tugev ja karm.
Tüübile meeldib jubedalt voodis lebotada, nagu seda ülemiselt pildilt näha võib :)
20 December 2010
Põhjaka Mõis
Ajalugu
Põhjaka eraldati Koordi mõisast 1811. aastal ning selle esimeseks omanikuks oli Paul Gotthard von Dücker.
1816. aastal ostis mõisa krahv Carl Gustav Mellin, kes lasi ehitada ka mõisa peahoone.
1828. aastal ostis mõisa arst Christoph Heinrich Rinne.
1884 ostis mõisa Palu mõisnik Konstantin von Stackelberg. Stackelbergidele kuulus mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Mõisakompleks
Varaklassitsistlik peahoone valmis 1820. aastal. Ühekordse kelpkatusega kivihoone muudab omapäraseks see, et peauks ei asu mitte esi-, vaid otsaküljel.
Paraku mõningad aastad tagasi, on mõisa rüüstatud, seega ei ole palju mõisa algupärastest detailidest säilinud. Alles on vaid esemed, mis olid kas seina küljes kinni või liiga rasked et kaasa vedada.
2010. aastal tegutsevad Hansapanga asutajaks olnud Hannes Tamjärvele kuuluvas mõisas 3 kokka (Joel Kannimäe, Ott Tomik, Märt Metsallik) kes jõudu mööda oma käte ja sõprade abiga mõisa korrastavad. Esimeses etapis on korrastatud mõisa peahoone sisu, paigaldatud vajaminevad kommunikatsioonid, hangitud puuduvad aknad, ka uus mõisa peauks.
2010 juunist on Põhjaka mõisas avatud toidukoht, mis pakub oma külalistele hooajalist, värsket eestimaist toitu.
Mõisa kõrvalhoonetest on säilinud vaid neogooti stiilis vesiveski.
Veel:
http://www.pohjaka.ee/http://publik.delfi.ee/news/inimesed/hannes-tamjarv-kinkis-moisa-ara.d?id=32531159
http://www.mois.ee/jarva/pohjaka.shtml
WLeaks
Julian Assange ja tema nn meeskond on maailmas tõstatanud jubedalt kära paljastades fakte maailma suurte telgitagustest. Mis minu arust on igati tänuväärt üritus.
Läbi selle ürituse saab riik kui suur ja juhriv organisatsioon teada, et need miljardid rahaühikud mis sai kulutatud turvalisusele ja julgeolekule on tuulde lennanud. Olgu selle põhjuseks siis ebausaldusväärne ametnik, mis on paraku raskesti välditav, või kiirustades ja lahmides kokku klopsitud turvatehnika. Samas korrigeeritakse oma käitumist ja ei jäeta asju hooletusse vaid see sunnib asju ajama lõpuni korrektses vormis.
Samas on minu jaoks väga oluline see, et tuuakse välja suured ämbrisse astumised mida üritatakse kinni mätsida.
Meid lihtsaid kodanikke hoitakse nii kui nii valedes ja lavastatud infoväljades kus on domineerivaks terrori oht ja muu selline pask mis peaks meid kartma ajama. Seda hirmu vajab valitsus, et meid kontrollida. Just nimelt. Karmimad turvameetmed, kaamerad, ID kaardid, paroolid, meeleavalduste piirangud ja kõik muu selline ei ole välja mõeldud mitte selleks, et meid kaitsta vaid selleks, et meid ketis hoida.
Hea on see kui keegi suudab sellest kilekotist läbi pressida mis meile pähe on tõmmatuyd ja seda tõelist elu natukene näidata.
Muidugi saavad suured juhid aru, et olukord on hapu ja asi kisub kiiva. On tekkinud probleem. See probleem on vaja ära kõrvaldada. Praegu on probleemiks Wikileaks’i asutaja Julian Assange. Maha lasta teda ei saa sest see tekitaks liiga palju küsimusi ja tõenäoliselt ka paljastusi. Siis peab teda lihtsalt kottima ja üldsuse ees laimama. Loomulikult ei tea mina mis on 101% tõde ja mis mitte aga loogika ja kuues meel ütlevad, et see vägistamise jutt on puhas pask.
Ma olen täheldanud, et kõik inimesed, ajakirjanikud ja muidu sõnasepad kes on sõna võtnud suurte juhtumiste kahluse alla seadmise osas on saanud imelikud süüdistused, maha lastud või muul moel ühiskonnast eraldatud. (Poola lennukatastroof, 9/11 jne)
Kõige kurvem on vaadata eestlast kes vaikselt sureb nende hinnatõusude käes ja ei tee midagi. Mujal maailmas oleks juba hinnad madalamateks mässatud ja rahvas oleks end maksma pannud. Kaua võõrad firmad meid lüpsavad ja tühjaks imevad? Vastus on lihne:“ Nii kaua kuni me sureme!“
Inimesed mõelge, lugege ja vaadake ringi mis toimub mujal maailmas. Tõmmake paraleele ja te saate aru kui globaliseerunud ja korrupeerunud see maailm tegelikult on.
20 November 2010
Macho Salad
The woman: what is it?
The man: what is it yourself?
The woman: what the hell are you doing?..-.-
The man: what the hell are you doing yourself..
The man: *starts humping the table*
The woman: ewk. what are you doing, stop it. what the hell are you doing, go make some salad instead!!
The man: starts making macho salad ;)
19 November 2010
Secret History of the Freemasons (Part 1 of 9)
Imeline maailm täis sümboleid ja saladusi. Mina olen uurinud seda maailma juba kaua, nurga alt mida mitte keegi teist ei oskaks isegi unes sisse võtta.
18 November 2010
Street Mirror Expo 2010
Mõnus ja lõbus üritus. Verd oli, keegi peaaegu minestas ja palju toredaid inimesi.
Tatoveeringud olid tasemel ja silmale hea vaadata.
Tatoveeringud olid tasemel ja silmale hea vaadata.
Minu Fotoraamat
Minu üheks hobiks on fotograafia. Ning ühel mõnusal päeval ma otsustasingi minna pildistama Tallinnas olevaid graffiteid.
Sain mõelda oma mõtteid, nautida linna kahtlaseid nurki ja isegi suhelda inimestega. Ma alustasin oma retke Tondilt. Liikusin mööda raudteed Kristiinesse. Seal einestasin ja vaatasin kaamerast sinna meeletutes kogustes kogunenud pilte. Edasi liikusin Baltijaama poole kus oli meeletult kunsti mida jäädvustada. Kogu retk lõppes Linnahallis. Selle sain jäädvustatud igal tasandil. Turnisin ja möllasin nii, et higimull otsaees aga tehtud sain.
Päeva lõpus nautisin veel seda imelit loojangut ja teadsin, et mind ootab ees hull toimetamine arvuti taga. Nii oligi. Kaks päeva kõvat hiire klõbistamist tõigi minu kätte selle üle 300 leheküljelise teose mille ainuke füüsiline koopia on mul riiulis ilutsemas.
See on killukene Tallinas leiduvast imelisest kunstist ja kultuurist mis on meieni toodud ebatavalisel moel. Mind see lummas ja loodan, et leian mahti teha ka teise ning parema raamatu tänavakunstist.
14 November 2006
21. SAJANDI EESTI-KAS ENDISELT ÜKSIK VÄIKERIIK
Eesti territoorium on enamjaolt alati olnud väike. Sama väike nagu praegu. Maailma suurriigid on Eestit väikeriigiks pidanud ning käsitlenud seda väikest rahvust ja ala kui olematut ning mitte midagi tähendavat objekti. Selline käitumine võib olla tingitud sellest, et meie rahvas on nii väikesearvuline ja leplik kõigega. Samas on Eestit laastanud mitmed võõrväed ja võõrvõimud. Olenemata sellistest probleemidest on eesti rahvas alati tahtnud end paremast küljest näidata ja pingutanud selle nimel, et kuuluda samasse gruppi, kuhu kuulub ka mõni suurem liidripositsiooniga riik. Tihtilugu kuuleme ja näeme raadiost või telerist mingeid näited teiste riikide kohta, et küll seal on parem see ja teine. Samas ei märgita ära seda, kui rikas ja võimas see teine riik meie riigi suhtes on. Eesti justkui kardaks jääda üksi selle suure idanaabri rüppe. Tundub, et kui me ei kuulu kuskile organisatsiooni või meil ei ole mingisuguseid tugevaid sõpru, siis peidetakse meid jälle punase loori taha. Me otsime ja taotleme endale kõiksugu garantiisid, valimata selleks meetodeid või hinda, mida tuleb sellise luksuse eest maksta. Eesti poliitikud ja poliitika on väga pugejalik. Poliitikud üritavad end meeldivaks teha kõikvõimalike meetoditega. Selline käitumine ja tegutsemine jätab aga suuresti võltsi ning alandliku koera mulje. Suurriigid loobivad meile pulka, mille pisike Eesti jälle ära toob ning maiust ootama jääb. Selleks, et me ei oleks üksik väikeriik, on Eesti liitunud ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, 1991), NATO (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon, 2004) ning loomulikult Euroopa Liiduga (2004). Need kolm organisatsiooni on sellised, millest me kuuleme iga päev kõiksuguste meediaväljundite kaudu. Eesti on liitunud nende organisatsioonidega lootuses kasvatada nii oma majanduslikku stabiilsust, sõjalist julgeolekut kui ka kodanike elatustaset. Vaatamata lubatud pudrumägedele ja piimajõgedele on rikkad saanud rikkamaks ja vaesed jäänud vaesemaks ning meie riik on üha enam ja enam linnakeskne. Maaelu sureb varsti välja. Ma ei usu, et keegi, allkirjastades erinevate liitude liitumislepinguid, teadis ette juhtuma hakkavaid protsesse ja nende tagajärgi. Kuna meie juhid ei oska õigesti lugeda võõrkeeles neid mahukaid liitumisleppeid, siis tuli allkiri ara panna, jäädes sinisilmselt uskuma meeletult head reklaamikampaaniat. See on kõigest oletus ja nägemus läbi minu enda uduste prillide. Mida pidi meile andma Euroopa Liit? Vastuseks võib kindlalt öelda, et kes seda enam mäletab. Aga ometi on just euronõuded need, mis suretavad meie traditsioonilist maaelu välja. Samas jälle tundub, et Eestile meeldib olla liitudes. Saanud just välja Nõukogude Liidust (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ehk NSV Liit ehk NSVL oli aastatel 1922–1991 eksisteerinud sotsialistlik riik) tuli kohe astuda uude liitu ehk Euroopa Liitu. Euroopa Liit on ennast väga suure territooriumi peale mahutanud nii, et varsti võime küsida: “Kas tegu on riikide liidu või liitriigiga?” Seda ei tea veel keegi, kuhu see unistuste liit meid viia võib. NATO on “tore” organisatsioon. Seda organisatsiooni võib isegi nimetada meie turvaorganisatsiooniks. Sellesse organisatsiooni kuulumise eest oleme juba kõrget hinda maksnud. Sõdurid on selle eest juba maksnud oma eluga. Mis saaks olla veel kõrgem maks selle eest, et mitte olla üksik mitte tõrjutud väikeriik kui teise inimese elu? Samas on meile kohustuseks vorpida üha enam maailma kõige odavamaid relvi ja nad NATO struktuuride käsutusse anda. Sellise protsessi peale kulub meeletult ressurssi. See on kurnav nii riigile kui rahvale. ÜRO tegevusest on räägitud, kuid see pole nii oluline ja aktuaalne kui need eelmainitud kaks. ÜRO on organisatsioon, mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Ülesanneteks on meeletult üllad eesmärgid. Kuid tänapäevases kapitalistlikus ja üleilmastuvas ühiskonnas on neid rakendada suhteliselt raske kui mitte võimatu. Olenemata kõigest sellest, kuulume me kõik nendesse organisatsioonidesse lootuses saavutada sellist stabiilsust, mida me otsime. Teisisõnu, me loodame, et meid toetataks rasketel hetkedel, et me ei oleks üksi selles suures poliitilises süsteemis. Samas peab silmas pidama ka seda, et oma alandliku ja pugejaliku käitumisega teiste riikide suhtes ei tohi liiale minna. Tänu ajaloos läbi elatule on Eesti riik ja rahvas saanud meeletult rusuda. Armid pole veel paranenud ja me oleme lihtsalt õppinud ellu jääma meetodiga ennast teiste jaoks sobivaks tehes ehk ennast alandades kõiksugu tegude ja üldise olekuga. See on meisse sööbinud vanavanemate ja vanemate kaudu. Peab tõdema tõsiasja, et mida aeg edasi, seda väiksem on kibestumus, kuid ikkagi tahame me olla keegi teine. Poliitikud ei julge seista vaba ja iseseisva ning sõltumatu riigi eest. Kas tõesti on hirm idanaabri ees niivõrd suur või oleme lihtsalt oma poliitilisse süsteemi lasknud liiga palju punaseid sisse? See küsimus ei saa iialgi tõest ja otsest vastust. Kuid ma arvan, et põhjuseks võib olla nii üks kui teine. Enamik praeguseid juhtivaid poliitikud on pärit aegadest, kus lokkas korruptsioon ja onupojapoliitika. Kahjuks tuleb tõdeda, et see on mingil määral tänasesse päeva üle kandunud. Rahvas on võidelnud õiglase ja vaba riigi eest. Rahvustunne oli suur, siis kui meil ei olnud midagi ette näidata ja meid valitseti kuskilt kaugelt. Nüüd, kui meil on kõik olemas ja me oleme saavutanud nii palju, lastakse see kõik käest. Maad ja varad müüakse erasektorile, kus selle varaga tehakse, mida iganes heaks arvatakse. Tihtipeale küsitakse, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Tegelikult, ega ei tahtnud küll. Kuid eks see ole meie end supp, mida me nüüd mõnuga endale suust sisse ajame, süüdistades kokka selle ebameeldivas maitses. Eesti on ilusasti jõudnud 21. sajandisse. Liitumislepped on sõlmitud pea kõigi suurte organisatsioonidega ja tänu nendele organisatsioonidele on meil meeletu poliitiliste sidemete võrgustik. Tegelikult toob see ka kasu ja ega sellel ainult negatiivne varjund ei lasu. Tuleb vaid täita endale võetud kohustusi ja loota lubatud preemiaid, kui neid üldse on. Näiliselt on meid omaks võtnud suured ja tugevad riigid. Me oleme oma väikese siblimisega äratanud nende tähelepanu ja me arvame, et oleme aktsepteeritud maailmariik. Tegelikkus on petlik. Tegelikult oleme odav tööjõud, lihtne kaubatee ning odav ärimaa. Eesti täidab ainult jooksupoisi rolle, olenemata sellest, kui mitmesse organisatsiooni Eesti ka ei kuuluks . Me ei saa olla need, kes me ei ole, ehk me ei tohiks hüpata üle oma varju – see on valus. Kui me mitte midagi ette ei võta, siis jääb Eesti alati täitma jooksupoisi rolli. Tuleb tugevalt hoida ja väärtustada oma rahvuslikke väärtusi, jääda kindlaks oma raudsetele seisukohtadele. Kui me austame oma riiki, kultuuri, rahvast ja poliitikat, siis austab kogu maailm ka meid, just nii, nagu me oleme. Ärgem proovigem olla need, kes me ei ole!
Subscribe to:
Posts (Atom)